(28.II 1792 - 28.XI 1876)
Eesti on olnud läbi aegade paljurahvuseline maa. Kõik siinmail elanud rahvused on ühel või teisel moel osalenud Eesti kultuuri arengus, nende seas ka Läänemere idakaldal enam kui 700 aastat elanud baltisakslased. Neist kuulsaim on kahtlemata mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer (1792–1876). Et jäädvustada õpetlase mälestust ja uurida tema teaduslikku pärandit, rajas praegune Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut 1976. aastal Baeri viimases elukohas muuseumi. 1992. aastast on Baeri kujutatud ka Eesti Vabariigi rahatähtedel. Seda ei ole võimalik alahinnata. Ühelt poolt on see tunnustus õpetlasele, teiselt poolt aga austusavaldus mitte-eestikeelsele kultuurile, mis on mõjutanud eesti kultuuri.
Piibe mõisas Järvamaal alanud pikk ja edukas teadlastee viis Baeri juba noore mehena võõrsile, kus ta töötas suurema osa oma elust. Pärast Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna lõpetamist 1814. aastal täiendas Baer end Viinis, Würzburgis ja Berliinis ning töötas alates 1817. aastast Königsbergi ülikoolis. Äärmiselt mitmekülgsete huvidega teadlane ei leidnud seal kohe õiget rakendust, tegutsedes Königsbergis teaduse korraldajana mitmel teadusalal korraga, nagu zooloogia, botaanika, võrdlev anatoomia, füüsiline antropoloogia ja polaaralade geograafia. Alles 1825. aastas hakkas Baer peaasjalikult imetaja loote arengut uurima ning 1827. aastal avastas ta imetaja munaraku ja pani aluse nüüdisaegsele embrüoloogiale. Siiski ei saatnud Baeri hilisemaid samalaadseid uurimusi enam kiire edu ning mitmete asjaolude tõttu kolis Baer 1834. aastal lõplikult Peterburi. Seal ootas teda töö Peterburi Teaduste Akadeemias zooloogina, hiljem füsioloogina.
Baeri Peterburi-eluperiood (1834–67) oli mitmetahuline, hõlmates nii teaduslikku kui ka teadusorganisatoorset tegevust. Peterburis zooloogina töötanud Baeri kireks muutus Venemaa füüsiline geograafia. Baer korraldas mitu ekspeditsiooni, käis ise mitmel teaduslikul retkel, oli Vene Geograafiaseltsi asutamise mõtte algataja, geokrüoloogia rajaja, jõgede kallaste asümmeetria seaduspärasuse avastaja. Peale selle rajas Baer Venemaal füüsilise antropoloogia ja etnograafia ning tegutses teaduspoliitika ja raamatukogunduse alal.
Baeri Peterburi-eluperioodil tihenesid oluliselt tema sidemed kodumaaga (ta suvitas korrapäraselt oma kodumõisas Piibel) ja eriti Tartu ülikooli teadlastega. Kuigi Baer ei tulnud Tartusse tööle osales ta Eestimaa loodusteaduslikus uurimises. Nii käis Baer aastail 1838–42 korduvalt Põhja-Eesti rannikul, et teha seal kindlaks jääaja jälgi. Aastail 1851–52 uuris Baer esimese teadlasena maailmas süstemaatiliselt Peipsi järve ja Läänemere idakalda kalandust ja tema eestvõttel võeti Venemaal 1859. aastal vastu esimene looduskaitsemäärus, mis käsitles kalapüügi reegleid nendes veekogudes. Kaudselt osales Baer ka Tartu Looduseuurijate Seltsi (asutatud 1853) kaudu Eestimaa loodusteaduslikus uurimises. Harvad ei olnud Baeri kontaktid ka eesti haritlastega, näiteks Eesti eepose kirjapanija Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.
1867. aastal kolis Baer Tartusse. Toona oma kõrgaega üle elava ülikooli maine teaduskeskusena võitis sellest tulekust. Kohalik teaduselu elavnes, sest Baer jätkas Tartus teaduslike diskussioonide korraldamise traditsiooni, nagu varem Peterburis. Nendel koosviibimistel oli väitluse objektiks eeskätt teaduse ja religiooni suhe. Jätkus teaduslik töö evolutsiooniteooria ning geograafia ajaloo alal. Baer suri 28. novembril 1876. aastal, ta on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Baerist jäi maha üle 400 teadustöö ning ulatuslik kirjalik pärand, mis võimaldab õpetlase mõju 19. sajandi teadusmaailmale põhjalikult uurida.
Baeri elu kronoloogia
1792 sündis 28./29. veebruaril Eestimaa kubermangus Piibe mõisas
1807–1810 õppis Tallinna Toomkoolis
1810–1814 õppis Tartu ülikoolis arstiteadust
1814–1817 täiendas end Viini, Würzburgi ja Berliini ülikoolis
1817–1819 Königsbergi ülikooli prosektor zooloogia alal
1819–1822 sealsamas erakorraline zooloogiaprofessor
1822–1834 sealsamas korraline zooloogia ja võrdleva anatoomia professor
1827 ilmus uurimus imetaja munaraku avastamisest De ovi mammalium et hominis genesi
1828 ilmus loomade embrüonaalset arengut käsitlev klassikaline uurimus Über
Entwickelungsgeschichte der Thiere (1 kd.).
1830 Baeri ‘Intermezzo’ Peterburi Teaduste Akadeemias esimese akadeemikuna zooloogia
alal
1830–1834 teine tööperiood Königsbergi ülikoolis
1834 Baer valitakse omal soovil teist korda Peterburi TA liikmeks zooloogia alal. Töö teise
akadeemikuna
1835–1862 töö Peterburi TA raamatukogu väliskirjanduse osakonna juhatajana
1837 ekspeditsioon Novaja Zemljale ja Vene Lapimaale
1840 ekspeditsioon Valgele merele ja Vene ning Norra Lapimaale
1841–1852 töö Peterburi Meditsiinikirurgia (Sõja) Akadeemia korralise professorina võrdleva
anatoomia ja füsioloogia alal
1842–1843 kirjutas teedrajava uurimuse Siberi igikeltsast Materialien zur Kenntniss des
unvergänglichen Boden-Eises in Sibirien
1845 algatas Vene Geograafiaseltsi rajamise ja asutas selle koos Friedrich Benjamin Lütke
ja Ferdinand von Wrangelliga
1845–1848 töö Vene Geograafiaseltsi etnograafiaosakonna juhatajana ja Vene impeeriumi
väikerahvaste uurimise algatamine
1851–1852 viis ekspeditsiooni Peipsi järve ja Läänemere kalanduse uurimiseks
1853–1857 neli ekspeditsiooni Volga ja Kaspia kalanduse uurimiseks
1856 avastas jõgede kallaste asümmeetria seaduspärasuse
1860 Vene Entomoloogiaseltsi president
1861 Saksa antropoloogide konverentsi eesistuja Göttingenis
1862 ekspeditsioon Aasovi merele
1862 lahkus Peterburi TA teenistusest, valiti selle hääleõiguslikuks auliikmeks
1862 töötas Vene Rahvaharidusministeeriumis välja uut Vene ülikoolide seadust
1867 asus Tartusse
1869–1876 tegevus Tartu Looduseuurijate Seltsi presidendina
1876 28. novembril sureb Baer Tartus
(Tekst: Erki Tammiksaar)